Ilmar Randma sündis 18.aprillil 1931.aastal Lääne Maakonnas Puise külas Karja-Jaagu talus.
Lõpetas 1949 aastal Haapsalu 1.Keskkooli ja 1953 Leningradi Sõjakooli.
Laskmispisikuga nakatus Ilmar 50-ndatel aastatel kui ta oli Haapsalu Keskkoolis sõjalise algõpetuse õpetaja aastatel 1954-1970. Samal ajal asus ta ka juhendama koolinoorte laskmisringi, mis tegutses tolleaegses Pioneeride Majas. 1960.aastast tulid tema õpilastelt esimesed Eesti noorte MV esikohad (Ene Engman). Jätkuv edukas esinemine Eesti tasemel andis võimaluse luua 1966.aastast laskmisosakond Haapsalu rajooni LNSK-s ja jätkata seal tööd laskmistreenerina.
Täiendas ennast 1973, 1978 ja 1984 Tartu riiklikus Ülikoolis kehalise kasvatuse õpetajate ja treenerite kursustel.
Laskmistreeneri tööd tegi Ilmar kuni 1988.aastani kui kurvad sündmused tema perekonnas sundisid treeneritööst tagasi tõmbuma (surid ema ja abikaasa, isa jäi voodihaigeks). Peale kolmeaastast pausi tuli ta ometi veelkord abiks ja töötas noortetreenerina kuni aastani 1999.a.
Oma viimased eluaastad veetis ta oma sünnikohas Karja- Jaagu talus, kus septembris 2001. aastal sai temale antus aeg otsa.
Tema õpilased on saavutanud arvukalt medaleid Eesti noorte, juunioride ja täiskasvanute tasemel. Edukamad tulid headele auhinnalistele kohtadele endise NSVL tiitlivõistlustel. Parimate saavutusteni on jõudnud aga Gennadi Karine, kes kuulus omal ajal NSVL koondisse.
Ilmar on kõigile õpilastele meelde jäänud kui väga tark ja huvitava jutusoonega treener. Kodune oli ta oskus näha elu ka väljaspool oma lemmikala. Ta tegeles mesindusega kodutalus ja suviti oli tihti näha vanemat meest turnimas suurte puude otsas, et saada kätte mesilassülem, Ehitas huvikorras oma korterisse inkubaatori ja üritas pardipoegi välja haududa. Paraku see ei õnnestunud. Eriti huvitus ta ajaloost ja Läänemaa kujunemine peale viimast jääaega. Käis koos ajaloolastega potikilde otsimas muinaspõldudelt. Samuti tegi põhjaliku kokkuvõtte oma kodukoha Puise kujunemisest. Neid teadmisi oli alati valmis jagama, mida õpilased kasutasid kavalate küsimustega treeningute sisustamisel. Ta ei olnud treener kes oleks surunud peale ainult oma arvamust. Võib-olla leebus ja tagasihoidlikkus koondiste koostamisel ei võimaldanud kõigil tema õpilastel avaneda lõplikult ja pääseda tolleaegsetesse vabariigi koondvõistkondadesse.
Sõprade ja kaaskolleegide poolt oli aga eriliselt hinnatud tema koduveini tegemise oskus.
